Pole head pastat ilma hea pastakastmeta. Kuigi poeriiulid on lookas erinevatest valmiskastmetest, on koduse pastakastme valmistamine lihtsam, kui esialgu tundub. Ühtlasi on värskelt valmistatud kastme abil võimalik kogu roale anda oma signatuur, täiendades kastmepõhja just enda lemmikmaitsetega.

Seekord tutvustame teile Itaalia-Ameerika päritolu ning mitmete kuulsate kokaraamatute autori Marcella Hazan’i nippi mõnusa koduse tomatikaste valmistamiseks. Hazan’i koostatud tomatikastme retsepti on igal kokal oma äranägemise järgi võimalik täiendada erinevate ürtide, maitseainete ja muu meelepärasega. Oma kuulsas kokaraamatus „Essentials of Classic Italian Cooking“ toob Marcella Hazan klassikalise Itaalia tomatikastme põhiretseptis ära vaid 4 koostisainet:

• 1 väiksem sibul (pooleks lõigatuna)
• 800 g konserv (kirss)tomateid (püreena)
• 2-5 spl võid
• Soola

Kastme valmistamiseks sulata või kastrulis. Lisa tomatipüree, poolitatud sibul ja näpuotsatäis soola. Sega. Keeda kastet keskmisel tulel, kuni näed esimesi keemismulle. Seejärel vähenda kuumust ja keeda edasi väikesel tulel, kuni kaste on paksenenud. Kasuta puulusika selga, et purustada kastmesse jäänud suuremaid tomatitükke. Maitse, vajadusel lisa soola. Eemalda valmiskastmest sibulapoolikud ning serveeri kastet oma lemmikpastaga.

Mõnusaid pastaelamusi!

P.S. Või kasutamine tomatikastmes võib esmapilgul tunduda mõneti ootamatu, eriti, kui võtta arvesse oliiviõli tähtsust Itaalia köögikultuuris. Või lisamine kastmele mahendab aga oluliselt konservtomatite happesust. Lisaks on oliiviõli kõrval või kasutamine Itaalia roogades tegelikult täitsa omal kohal, sealjuures näiteks ka kuulsa Bolognese kastme sünniregioonis Emilia-Romagna’s.

Kas tead, et palsamiäädika nimi “balsamico” on seotud selle tervistavate omadustega? Või et vanemate palsamiäädikate hinnad võivad ulatuda kuni 1000 euroni liitri kohta? Oleme sinu jaoks kokku kogunud olulisemad faktid selle imelise Itaalia maitsevõluri kohta, mida on hea teada igal Vahemere köögi austajal:

• Palsamiäädika valmistamise traditsioon on vana ja väärikas, ulatudes tagasi 11. sajandisse;  läbi ajaloo on palsamiäädika vaat olnud Itaalia perekondades aukohal.

• Traditsionaalseid palsamiäädikaid valmistatakse, kääritades kokkukeedetud viinamarjamahla (viinamarjavirret) järjest väiksemates vaatides, millest igaüks on omakorda valmistatud erinevast puidust (kastan, kirss, tamm, mooruspuu, saar, kadakas).

• Traditsionaalsel viisil valmistatud palsamiäädikas on läikiv ja viskoosne tumepruuni värvi vedelik, mille värv, maitsenüansid ja aroom olenevad paljuski puiduvaatidest, kus seda kääritati.

• Traditsionaalset palsamiäädikat valmistatakse Itaalias Modena linnas (Emilia Romagna piirkonnas), kust pärit palsamiäädikad on kaitstud ka Euroopa Liidu DOP-märgisega (Protected Designation of Origin).

• DOP-märgisega on kaitstud 2 traditsionaalsel viisil valmistatud palsamiäädikat: traditsionaalne Modena linnast pärit palsamiäädikas (Aceto Balsamico Tradizionale di Modena) ja traditsionaalne Emilia Romagna piirkonnast pärit palsamiäädikas (Aceto Balsamico Tradizionale di Reggio Emilia).

• Hinnalistele DOP-veiniäädikatele on soodsamaks alternatiiviks lihtsam Modena palsamiäädikas, kus palsamiäädikas on segatud veiniäädika ja karamelliga (Aceto Balsamico di Modena) ning mis kannab IGP-märgist (Protected geographical indication).

• Traditsionaalsete DOP-märgisega kaitstud palsamiäädikate valmimisaeg ulatub 12 aastast 25 aastani; seejuures võib auväärsete 25-aasta vanuste palsamiäädikate hind tõusta kuni 100 euroni 100 ml kohta.

• Palsamiäädika nimi “balsamico” tuleneb sellele omistatavatest raviomadustest: ajalooliselt on palsamiäädikat kasutatud eelkõige seedimise soodustajana, aga ka haavandite ravitsemisel ja peavalurohuna.

• Toiduvalmistamisel kasutatakse hinnalist palsamiäädikat sageli tilgakaupa, serveerides seda antipasto’na Parmesani juustul või mortadella-vorstil; samuti kasutatakse palsamiäädikat liha, muna või grillitud kala maitsestamiseks.

• Palsamiäädikas annab põneva maitsenüansi ka magustoitudele ning seda võib tilgutada maasikatele, vaarikatele, pirnidele või koorejäätisele. Samuti sobib tilluke kogus palsamiäädikat hästi eine lõpetuseks.

Kui sinu köögikapist on puudu üks pudel klassikalist Itaalia palsamiäädikat, aitab hädast välja Da Vinci e-pood. Soovime sulle mõnusaid maitseelamusi!

Koos läheneva kevadega vajavad äratamist ka meie maitsemeeled. Selle jaoks oleme seekord teile välja valinud imemaitsva risotoretsepti. Retsept pärineb tuntud Itaalia riisitootja Riso Gallo risoto-teemalisest kokaraamatust „i Risotti: The best Risotti in the World“, mis koondab endas risoto-retsepte parimatest restoranidest üle maailma.

Allpoololev kevadine risotoretsept pärineb New Yorki restorani Le Cirque peakoka Massimo Bebberi sulest. Mõnusat kokkamist!

Sidrunine risoto kuningkrevettide ja spargliga 4-le:

• 200 g Riso Gallo risotoriisi
• 10 g šalottsibulat
• 0,75 l köögiviljapuljongit
• 40 ml sidrunimahla
• 60 ml rõõska koort
• 10 g võid
• 20 g ekstra-neitsi oliiviõli
• laimikoort
• soola
• 12 kuningkrevetti
• 12 sparglit
• 2 sidruni riivitud koor
• 10 g paprikapulbrit
• 20 g ekstra-neitsi oliiviõli
• rosmariini
• tüümiani
• hernekaunu

Valmistamine

Prae puhastatud kuningkrevette ekstra-neitsi oliiviõlis koos rosmariini ja tüümianiga 5-6 minutit. Lõika sparglitel ära otsad, blanšeeri need keevas vees ning prae kiirelt oliivõlis. Ribasta sparglivarred (nt köögiviljakoorijaga) ning jäta need jäävette keerdu tõmbuma.

Haki šalottsibul ning pruunista see ekstra-neitsi oliiviõlis. Lisa risotoriis ja kuumuta. Ole ettevaatlik, et riis ei saaks kõrvetada! Lisa sidrunimahl ja rõõsk koor ning jätka segu kuumutamist madalal kuumusel. Vala riisisegule peale kuum köögiviljapuljong ning kuumuta, kuni kogu puljong on riisi imendunud. Seejärel võta segu tulelt, maitsesta soolaga ning lisa risotosegusse või ja laimikoor. Serveerimisel tõsta igale risotoportsule 3 kuningkrevetti, 3 spargliotsa, ribastatud sparglivarred ning hernekaunad. Valmisrisotole raputa peale ka paprikapulbrit ja riivitud sidrunikoort. Voila!

Espresso tähendab itaalia keeles “väljapressitud”, viidates espresso valmistamisviisile espressomasinas, kus rõhu all olevat vett surutakse kiiresti läbi kokku surutud peene kohvipulbri kihi. Kuigi espresso on aluseks suurele hulgale populaarsetele kohvijookidele, on tõelise kohvigrumaani tunnuseks oskus espressot nautida ilma lisanditeta.

Järgnevalt oleme teie jaoks välja noppinud kolm põnevat fakti, mida iga espresso-sõber teada võiks. Kas teadsid, et:

…olenevalt espresso valmistamiseks kasutatava vee hulgast ja kohviubade jahvatusastmest, eristatakse normaalsuuruses espressot (25 ml), ristrettot (20 ml) ja lungo’t (40 ml)?

…kui koos espressoga serveeritakse vett, peaks selle ära jooma ENNE espressot, kuna muidu uhud veega suust minema espresso meeldiva järelmaitse, mis võib kesta kuni 30 minutit?

…kõiki kohvi valmistamise meetodeid arvesse võttes on espresso jook, kuhu eraldub valmistamisel kõige vähem(!) kofeiini?

Ära unusta proovimast meie laia kohvijookide valikut ka Da Vinci Pasta & Pizza restoranides!

Bruschetta – lihtne Itaalia saiamaagia

Röstitud ciabatta viil, küüslauk ja tilgake ekstra-neitsi oliiviõli – lihtsuse austajatele sellest ühe hea bruschetta jaoks piisab. Bruschettasid on juba ammustest aegadest palavalt armastatud just nende lihtsuse ja maitsekülluse pärast. Bruscettade ajalugu ulatub tagasi aega, mil Rooma ja Toskaania aladel elanud etruskid hakkasid röstima ahjus küüslauguga hõõrutud eelmisest päevast üle jäänud saiaviile, mis niristati enne ahju pistmist üle oliiviõliga. Kasutatud oliiviõli pidi seejuures olema võimalikult värske. Ahjust tulnud värskeid bruschettasid nauditi koos veiniga. Isegi Itaalia vanasõna õpetab, et parima bruschetta nautimiseks on vaja kasutada „ühe päeva vanust saia“, „ühe kuu vanust õli“ ja „ühe aasta vanust veini“.

Lisaks õlile – mis pidi kindlasti olema Itaalia päritolu eksta-neitsi oliiviõli – oli hea bruschetta valmistamisel oluliseks võtmekomponendiks ka küps ja mahlane tomat. Bruschetta-katte valmistamiseks lõigati tomatid kuubikuteks ning maitsestati soola ja ürtidega (oregano, basiilik). Selline traditsioon sai alguse juba ammustel aegadel Itaalia palavatel tomatipõldudel, kus tomateid korjanud talunikud sõid vahepalaks kaasavõetud saiaviile, mida hõõrusid põllult nopitud tomatitega.

Itaalias sõltub pakutava bruschetta kate sellest, kus sa viibid ehk igas linnas pakutakse seda eelroaga oma maitsenüansiga. Toskaania versioonis kasutatakse bruschetta kattes ainult küüslauku ja õli, Napolis lisatakse ka tomateid. Mitmel pool Toskaanias serveeritakse bruschetta’t koos lihalõikudega: prosciutto, kanamaksa, või värskelt valmistatud vorstidega. Samuti pakutakse bruschettade kõrvale mõnikord searasva, mis sulab nauditavalt sooja röstitud ciabatta-viilu sisse. Klassikalisteks bruschetta-katte valikuteks on veel suvikõrvits, baklažaan, seened, paprika ja mitmed erinevad juustud, mida saab saiale riivida või määrida. Gurmaanid võivad trühvli-hooajal lisada kaunistuseks ka trühvliviilu.

Peagi on käes detsember ning koos sellega ka talvepühad ja aastalõpp. Hoolsamad jõuludeks valmistujad on kindlasti hakanud juba siit-sealt kokku koguma kingimõtteid lähedaste ja sõprade jaoks. Kahtlemata leidub igas tutvusringkonnas ka mõni kingisaaja, kes peab eriliselt lugu heast toidust ja veinist või kellega koos on kingitegija viimaseid harjunud nautima. Või ehk tunnete hoopis mõnda tee- või kohvigurmaani, kelle käes võib igal ajal märgata auravat tassitäit kuuma jooki? Ehk vajab soliidset ja sõbralikku meelespidamist ka mõni suurepärane kolleeg või äripartner?

Selle aasta jõulupakkumisi koostades oleme teie jaoks läbi mõelnud võimalikult palju kingi-stsenaariume ja pannud kokku laia valiku erineva suurusega kinkekomplekte. Meie kvaliteetsed ja Vahemere maitsetest pakatavad kinkekomplektid lahendavad kingimuresid hetkega ja toovad rõõmu kõigile hea toidu ja joogi austajatele, olgu selleks siis kallis lähedane, parim sõber või hea kolleeg. Et sul meie jõulupakkumistes orienteerumine lihtsamalt kulgeks, oleme järgnevalt välja toonud endapoolsed soovitused peatselt kohalejõudvaks pühade-hooajaks.

Et pühadeaeg saaks täidetud mõnusate toiduelamustega, oleme kokku pannud kolm erinevas suuruses Da Vinci kinkekorvi, kus leidub esindajaid nii Itaalia, Prantsusmaa kui Hispaania toidukultuuridest. Vastavalt nende suurusele said korvid nimeks „Piccolo“, „Medio“ ja „Grande“. Da Vinci kõige mahukam kinkekorv „Grande“ peidab endas kahte pudelit Itaalia veini, Itaalia täisterapastat ja tomatikastet, krõbedaid küpsetatud parmesanist juustusnäkke, Itaaliast pärit mereandide kokteili ja tšillipipart/ küüslauku õlis, Itaalia oliive, Prantsuse sinepit meega, Itaalia apelsinimarmelaadi, Hispaaniast pärit Sugarpova komme, pakki Prantsuse jõuluteed ja tahvlit Caffareli šokolaadi Itaaliast. Komplektid sobivad ideaalselt kinkimiseks igale toiduentusiastile või kaasavõtmiseks ühisele õhtusöögile sõprade seltsis.

Liha- ja juustusõbrad oskavad aga kindlasti hinnata meie kinkekomplekti „Väärt kraam juustu- ja lihagurmaanile“, millesse pakkisime 8 erinevat vahemerepärast juustu ja lihatoodet, suure purgi Itaalia viigimarjamoosi ning paki Groksi ahjus küpsetatud parmesani krõpse. Selle komplekti abil on vähese vaevaga võimalik katta rikkalik antipasto-laud, mis viib keele alla igal Vahemere toidu austajal.

Kui kingisaaja eelistab soolase asemel aga pigem magusat, on kõige paremaks valikuks kinkepakk „Kõige maiamale maiasmokale“. Nagu nimestki aru saada, oleme seda kokku pannes mõelnud vaid magusaid mõtteid. Korvist leiab 3 suussulavat šokolaadi tuntud Itaalia šokolaadimeistrilt Caffareli ja 3 pakki Nobersco kuivatatuid puuvilju. Uusimaid tehnoloogiaid kasutades jäävad Noberasco kuivatatud puuviljad magusad, mahlased ja aromaatsed ning sobivad hästi just eesootavasse pühadeaega.

Kui pühadeajal mõlgub meeles keegi eriline, on meil selleks puhuks ette valmistatud kaunid kinkekarbid „Daamile“ ja „Härrale“, mille pakkimisel pidasime silmas daamide ja härrade lemmikmaitseid. Kaunis kuldne ja läbipaistva kaanega kinkekarp „Daamile“ peidab endas purgitäit Illy kohviuba/ Illy jahvatatud kohvi või kvaliteetset Dammanni lahtist teed metallkarbis. Kinkekarpi on lisatud ka tahvel Caffareli šokolaadi ning pudel Itaalia kvaliteetvahuveini Bel Star Prosecco DOC. Stiilsest tumesinisest kinkekarbist „Härrale“ leiab pudeli Chabanneau VS konjakit, Cacciatore salaami, Groksi küpsetatud parmesanist juustusnäkke, Prantsuse sinepi meega ja Caffareli 500-euro pildiga piimašokolaadi.

Ehk aga igatseks keegi lähedastest endale jõuludeks päris oma kohvimasinat? Meie pühadepakkumisest leiab koguni kaks kvaliteetset kapselkohvimasinat, mille abil on värsket kohvi võimalik valmistada vaid ühe nupuvajutusega! Francis Francis Y3 iperEspresso kohvimasina abil saab igaüks ka oma kodus nautida pehme maitse ja kohviku kvaliteediga aromaatset espressot. Y3 kohvimasina ostuga pakime pühade puhul kaasa ka tasuta piimavahustaja!

Lucca Trazzi poolt disainitud 60.ndate ja 70.ndate stiilis X1 kapselkohvimasin on stiilse ja elegantse välimuse ja võimeka sisuga, kasutades iperespresso tehnoloogiat. Iperespresso tehnika võimaldab valmistada espressosid, mis on väga aromaatsed, täidlase maitse ning paksu ja kauakestva crema’ga. X1 sobib jõulukingiks klassikalist maitset, ent kaasaegset tehnoloogiat eelistavale inimesele, kelle köögis on aukohalt puudu üks stiilne ja silmapaistev kohvimasin.

Kuna ükski talvemuinasjutt pole täiuslik ilma tassitäie aromaatse teejoogita, oleme oma jõulupakkumistesse lisanud ka suure hulga erinevate maitsevarjunditega kvaliteetseid Dammanni teesid Prantsusmaalt. Dammanni spetsiaalsest jõuluteede sarjast pakume kingikotti pistmiseks järgmiseid talveromantikast kantud teesegusid:

• Oranž teepurk: jõuluvürtsidega maitsestatud rooibos, mille maitses annavad tooni pomerants ja must kirss.
• Punane teepurk: lahtine segutee apelsini, karamelli ja maraschino kirsiga, apelsinikoore ja puuviljatükkidega.
• Roheline teepurk: lahtine Hiina roheline tee, millele on lisatud apelsini essentsõli, vaniljet ja vürtse, efekti lisavad apelsinikoor ja õunatükid.
• Lilla teepurk: jõuluvürtsidega maitsestatud hõrk taimetee, millele annavad maitset sidrunmeliss, kakaouba, lagrits, kardemon, kaneel, ingver, nelk ning roosa ja must pipar.
• Hõbedane teepurk: lahtine valge tee, mandli ja kirsi nüanssidega, vürtsitatud ingveriga ning kaunistatud roosade rukkilille kroonlehtedega.

Dammanni „kuldsed jõuluimed“ seerias on eelpoolmainitud jõuluteed mugavamaks kinkimiseks kombineeritud ka erineva suurusega kinkekomplektidesse.

Ekstra stiilse ning soliidse noodiga kingituse jaoks sobivad hästi meie teekohvritesse komplekteeritud klassikalisema joonega Dammanni teed. Dammani teekohvrid „Merveilleux“, „Twist“ ja „Hõbeda võlu“ sobivad kinkimiseks nii heale kolleegile, sõbrale kui teegurmaanist lähedasele. Elegantne teekohver „Merveilleux“ sisaldab teesõela ja kolme Dammanni teed: Miss Dammann (roheline tee ingveri ja vürtsidega), Grand Gout Russe (must tee tsitruseviljadega) ja Altitude (must tee Darjeeling, Nepali ja Sikkim regioonist). Dammanni kohver „Hõbeda võlu“ on inspireeritud lõbusast ja pidulikust teatrimaailmast. Põneva mustriga stiilne hõbedane metallkarp peidab endas kolme (või nelja) maitsestatud musta teed ja elegantset teesõela. Metallist nahkrihmadega Dammanni laekast „Twist“ leiab lisaks teesõelale ka teed Touareg (piparmünditee), Coquelicot Gourmand (maitsestatud must tee) ja Bali (maitsestatud roheline tee).

Sinu pikaaegsetele kolleegidele ja headele äripartneritele mõeldes oleme kokku pannud ka soliidsed ja pidulikud kinkekomplektid koos väärikate jookidega:

• „Barocca Vecchio 800 Riserva brändi“: 20-aastane brändi puidust kinkekarbis
• „Elegantne akvaviit“: komplekti kuulub Most akvaviit (35cl) ja 2 grappa klaasi
• „Habana“: sisaldab I Legni Rovere Grappa ja Akvaviidi segu (200ml), sigarilõikurit, veinipudeli avajat ja plaskut
• „Golfisõbrale“: komplekt sisaldab I Legni Rovere Grappa ja Akvaviidi segu (200ml), 2 golfipalli ja putter’it
• Kinkekarp kolme veiniga: sisaldab Itaalia Piemonte piirkonna 3 punast veini (Nebbiolo d´Alba Michet 2011 DOC, Barbera d´Alba Ruvei 2012 DOC, Dolcetto d´Alba Madonna del Dono 2013 DOC)
• Kinkekarp nelja veiniga: sisaldab Itaalia Piemonte piirkonna 2 valget ja 2 punast veini (Barbera d´Alba Ruvei 2012 DOC, Dolcetto d´Alba Madonna del Cono 2013 DOC, Langhe Arneis 2013 DOC, Moscato d´Asti Zagara 2013 DOCG)

Da Vinci soovib kõigile hubast sügise lõppu ning varstialgavat pühadeootust koos hea toidu ja toredate inimestega!

Vahemeremaades on vein alati au sees olnud ja seda juba ammustest aegadest. Ühtlasi on Vahemeremaade veinikultuurist alguse saanud ka jutud veinijoomise kasulikkusest. Peitub ju maailmakuulsa n-ö Prantsuse paradoksi saladus just punases veinis ja selle rikkalikus polüfenoolide sisalduses. Positiivsete tervisemõjude kõrval tarbitakse aga Vahemeremaades veini eelkõige naudingu eesmärgil ja toidust saadava maitseelamuse suurendamiseks. Käesolevas artiklis vaatamegi üle mõned põhitõed, mida on hea teada veini ja toidu omavahelisel sobitamisel.

Veini valimisel on eelkõige oluline, et toidu ja veini maitse täiendaksid teineteist ehk õnnestunud valiku korral aitab veini ja toidu kooslus mõlema maitsenüanssidel paremini esile tõusta. Toidu ja veini sobitamiseks kasutatakse peamiselt kahte põhimõtet: sarnaste aroomide ja maitsete otsimine või siis vastandamine. Seejuures on välja kujunenud teatud traditsioonid, mis on pidanud vastu aastasadu.
Järgnevalt kordame üle veini ja toidu kombineerimise lihtsamad põhitõed, mis tuginevad serveeritava toidu üldistele maitseomadustele.

• Üheks levinumaks põhimõtteks on, et raske toidu paariliseks sobib tugev täidlane vein ja kergele toidule kerge vein ehk toit ja vein olgu „samas kaalus”. Nii on tekkiv suutunne sarnane ja maitsenüansid kombineeruvad loomulikul moel. Ühtlasi on veidi magus vein alati toiduga kergemini sobituv, kuna veinis leiduv jääksuhkur mahendab veini maitsenüansse ja võimendab roa maitseid.
• Toidu soolasust aitavad edukalt taandada kerged hapukad veinid ning noored suure tanniinisisaldusega (ehk mõrudamaitselist parkainet sisaldavad) punased veinid. Viimased sobivad eriti hästi kokku soolaste juustudega. Soola lisamine roale on muuseas ka hea nipp tõsta üldist maitsefooni, kui on teada, et külakostiks kingitud vein on pigem võimas ja jõuline kui õbluke ja õhuline.
• Teiseks võimaluseks on soolaste toitude puhul kasutada kontrastsuse põhimõtet. Siinkohal on parimaks näiteks soolane sinihallitusjuust, mille kõrvale serveeritud dessertveini magus maitse taandab kenasti hallitusjuustu soolakuse.
• Mõruda maitsega toiduainete (redis, brokoli, artišokk, roheline paprika, tsitruselised, suitsutatud ja elaval tulel grillitud tooted, tume šokolaad, jm) kasutamisel tuleks vältida suure mõruainesisaldusega veini, mis seda veelgi võimendaks. Mõrudat maitset sobib hästi taandama ja tasakaalustama veidi happerikkam vein.
• Hapu ei muuda haput hapumaks ehk hapu toiduga sobib kokku hapu vein. Nimelt muudab hapu maitse või komponent roas veini maitse pehmemaks – vein tundub puuviljasem ja ümaram. Samas on veini suur happesus nüüd tähtis, et vein ei muutuks koos roaga lamedaks. Näiteks vaarikatest magusroad või küpsetised tunduvad magusad, aga on happe poolest üsna tugevad. Kui nüüd veini happesus seda ei tasakaalustaks, muutuks üldmaitse läägeks.
• Vürtsikate toitudega sobivad hästi mahlakad poolkuivad ja puuviljased veinid, milles on vähem happeid ning mõruaineid. Mida vürtsisem on toit, seda madalama happesusega peab olema vein, vastasel juhul tundub toit tuliselt teravamaitselisena. Samuti aitab toidu vürtsisust pehmendada magusapoolsem vein.
• Tuliste roogade puhul on hea jälgida ka veini alkoholisisaldust või veini teadlikult lahjendada. Nimelt võimendab veinis leiduv alkohol roa tulisust, samas aitab veini mahlakus tulisust neutraliseerida.
• Magustoidud ning ka muud magusaid komponente (mett, tarretist, keedist) sisaldavad toidud taandavad oluliselt veini magusust, mistõttu peaks nende toitude kõrvale pakutav vein olema kindlasti magus ning puuviljaline. Magustoite kõrvale serveeritakse sageli dessertveine, klassikaline valik šokolaadist magusroogade kõrvale on aga näiteks portvein.
• Rasvaste toitude puhul kiirendavad happelised veinid toidurasvade seedimist. Näiteks tasuks rammusa pastaroa kõrvale juua happelist valget veini. Nimelt aitab veinis sisalduv hape hävitada koorekastme rasvasust. Samamoodi sobib rammusate magustoitude juurde pakkuda magus-hapusid veine.
• On hea teada, et toidu ja veini kombineerimisel on oluline osa ka temperatuuril. Nii serveeritakse külma toidu juurde veini alati jahutatult – vastasel juhul varjutab viimane toidu lõhna ja maitse. Ka külma toiduga serveeritavat täidlasemat veini tuleks sel juhul eelnevalt jahutada.

Nagu alkoholiga üldiselt, on ka veinijoomisel oluline mõõdukus. Et veinijoomine meile kahju asemel ikka kasu tooks, soovitatakse hea tava kohaselt naistel tarbida maksimaalselt 1-2 klaasi ja meestel 2-3 klaasi veini päevas. Veini kõrval on hea mõte õhtusöögilaual hoida ka suur kannutäis vett, et muuta õhtu nauditavamaks ja vältida alkoholitarbimisega kaasnevat võimalikku vedelikupuudust. (Muusas, ka Vahemeremaades eelistati veini tarbida just lahjendatud kujul – Kreekas oli tavaline lahjendada veini isegi lahjendusmäärani 3 osa vett ja 1 osa veini.)

Nüüd, kui põhitõed selged, on vaja ainult sõbrad kokku kutsuda ühisele Vahemerehõngulisele õhtusöögile ja nautida koos klaasi või paari head veini!

Häid nippe Vahemere-stiilis antipasto-valiku koostamiseks ning risoto, pastaroa või pizza valmistamiseks leiad siitsamast Da Vinci lehelt!

Käed püsti, kes arvab, et pizza on kõige täiuslikum toit maailmas! Sa pole üksi. Kuigi esimesed pizzad valmisid 10. sajandi Itaalias Napoli kuumades ahjudes, on sellest krõbeda pärmitaignapõhjaga ja sulanud juustuga kaetud soolasest pirukast tänapäeval saanud üks armastatumaid toite üle maailma. Kuigi pizza on eelkõige tuntud kui populaarne take-away valikusse kuuluv kiirtoit, usume meie, et eheda Itaalia pizza valmistamist on võimeline kodustes tingimustes järgi proovima igaüks. Järgnevalt vaatamegi koos üle 7 nippi, mida järgida, et kodune pizzategu õnnestuks.

1. Maitsesta pizzataigen piisava hulga soolaga!

Ilma piisava hulga soolata pole jahul erilist maitset. Kuna pizzataigen koosnebki aga valdavas osas just jahust, on hea pizzakoka kohus taigent piisavalt maitsestada. Tihti on kodukokad taigna maitsestamisel aga pigem tagasihoidlikud, pidades taigent pizzakattest vähemtähtsamaks. Ometi vajab pizza teiste komponentide kõrval tähelepanu ka taigen. Siinkohal kehtib aga üks oluline lisareegel. Juhul, kui valmistatava pizza kattekomponentides esineb juba kõrge soolasisaldusega toiduaineid – anšooviseid, oliive, Parmesani või soolatud Itaalia lihatooteid (salaamit, Prosciutto’t, Pancetta’t, jt) – võib soola lisamisel taignale tagasihoidlikum olla.

2. Ära kasuta taigna rullimisel taignarulli!

Professionaalsed pizzameistrid suudavad pizzataigent vormides lennutada seda kõrgele õhku, pakkudes pealtvaatajatele omaette kokandus-sportlikku vaatemängu. Õnneks pole taigna õhkuviskamine pizza valmistamisel kohustuslik oskus. Kõige olulisem moment, mida taigna vormimise juures jälgida, on hoopis see, et sa ei kasutaks taignarulli. Nimelt lõhub taigna rullimine selles peituvad väikesed õhumullid, mis omakorda muudab taigna liiga tihkeks. Selle asemel kasuta taigna vormimiseks oma käsi, venitades taigent õrnalt sõrmeotste abil, kuni saavutad soovitud pizzapõhja suuruse. Seejuures pole oluline, et saavutad oma kätetöö tulemusena täiuslikult ümmarguse taignaringi. Su pizzapõhi võib olla hoopis ovaalne. Või kandiline. Sina otsustad!
NB! Kui pizzapõhja töötlemine tundub liiga keeruline (nt taigen tõmbab venitamisel liigselt tagasi), on põhjus tihti selles, et taigen on n-ö ületöödeldud või on see liiga külm. Sel juhul lase taignal toatemperatuuril 15 minutit seista. See aitab taignas sisalduval gluteenil rahuneda ja taignal soojeneda. Seejärel proovi uuesti.

3. Valmista tomatikaste ise!

Kui sa juba taignategemise ette võtsid, oleks igati hea mõte seda joont jätkata ja ka pizzakaste ise valmis teha. Tegelikult on kastme valmistamine lihtsamgi kui taigna meisterdamine ning kahtlemata on isetehtud variant ka maitsvam. Lihtsa koduse pizzakastme valmistamiseks piisab ainult purgitäiest purustatud tomatitest, millele on lisatud küüslauku, basiilikut, soola ja pipart. Võid minna veelgi lihtsama vastupanu teed ja valmistada kastme blenderis, püreestades tomatid, küüslaugu ja (värske) basiiliku. (Soovi korral võid proovida pizzakastmele lisada ka anšooviseid). Lisaks omatehtud kastmele annab kodukokkamine võimaluse kasutada pizzakattes ka enda lemmikjuustu. Seda eesõigust soovitame samuti koduse pizzavalmistamise juures täiel määral kasutada.

4. Vähem on parem!

Parima pizzaelamuse jaoks ära kuhja pizzakattesse korraga kokku liiga palju komponente. Me soovitame sul oma valmimisjärgus pizzat mitte muuta liha-armastaja unistuseks, kasutades 10 erinevat liiki vorsti ja sinki. Esiteks vajavad sellised rikkaliku kattega pizzad vajavad väga tugevat taignapõhja ja väga-väga kuuma pizzaahju. Teiseks peitub klassikaliste pizzade võlu just nende lihtsuses! Vali välja paar-kolm teineteist täiendavat komponenti, mis sobivad hästi kokku ja lasevad ka krõbedal pizzapõhjal särada.
Tihti piisab tõeliselt maitsva pizza jaoks lisaks tomatikastmele ja juustule vaid ühest kvaliteetsest Itaalia singist või vorstist. Muidugi on ka üksnes lihtsast tomatikastmest, mozzarella juustust ja värskest basiilikust valmiv Margherita ajatu pizzaklassika. Eelnevate kõrval on levinumateks pizzakateteks veel Prosciutto-rukola, Prosciutto-šampinjonid, anšoovised-kapparid-oliivid või lihtsalt kombinatsioonid erinevad köögiviljadest (grillitud paprika, -baklažaan ja -suvikõrvits, artišokisüdamed, spinat, jm). Valik on sinu!
NB! Ära pizza katmisel ka juustuga üle pinguta! Liigne juust muudab sulades pizza liiga õliseks ja raskesti käsitletavaks!

5. Ära kasuta küpsetuspaberit!

Pühendunumatel kodustel pizzakokkadel on pizza küpsetamiseks võimalik endale kaubandusest soetada isegi pizzakivi, mis on mõeldud spetsiaalselt krõbeda põhjaga pizzade valmistamiseks. Siiski, see investeering pole otseselt vajalik, kuna kena tulemuse saavutab ka tavalise ahjuplaadi ja tilgakese küpsetusõliga. Sarnaselt pizzakivile on ka ahjuplaati võimalik parema tulemuse jaoks eelkuumutada ja enne kasutamist õlitada. Ahjuplaadile lisatud õlitilk aitab pizzapõhja n-ö praadida ja saavutada seda krõbedat ja paiguti veidi kõrvetatud taignakoorikut, mis on tuttav kõikidele pizzasõpradele.
Mis puutub aga küpsetuspaberisse, siis soovitavad kogenud pizzameistrid selle pizza valmistamisel köögikappi jätta. Nimelt on pizza küpsetamisel oluline taigna otsene kontakt kuumusallikaga, milleks antud juhul on ahjuplaat. Küpsetuspaber oleks ebasoovitavaks barjääriks taigna ja küpsetusplaadi vahel, takistades nii kuumuse levikut ja pizzapõhjale meeldiva krõbekooriku tekkimist.

6. Kaalu pizzapõhja eelküpsetamist!

Olenevalt plaanitavast pizzakattest võib vaja minna pizzapõhja eelküpsetust. See võib vajalikuks osutuda juhul, kui pizzakate sisaldab suure niiskusesisaldusega või märgasid komponente, näiteks värsket mozzarellat või mõndasid (konserveeritud) köögivilju. Sel juhul võib pizzakattes olev liigne niiskus muuta taignapõhja nätskeks. Pizzapõhja eelküpsetamine tagab selle, et põhi küpseb läbi koos kattekomponentidega ja saavutab oodatud krõbeduse liigsest niiskusest hoolimata. Ekstra-krõbeda taignapõhja austajatel soovitame aga taigna eelküpsetamist kasutada pizza meisterdamisel iga kord.
NB! Taignapõhja eelküpsetamisel jälgi põhja küpsusastet mitte äärte, vaid keskkoha järgi, kasutades pizzapõhja kergitamiseks tangide või pannilabida abi.

7. Küpseta pizzat kõrgel temperatuuril!

Tihti peljatakse küpsetamisel kasutada kõrgeid temperatuure. Tulikuumades Itaalia puuküttega ahjudes sündinud pizza kohta aga see reegel ei kehti, mis tähendab, et pizza vajab küpsemiseks korralikku kuumust. Ahjunuppu tasub keerata julgesti ja seda isegi üle 250 kraadi °C. Samas ei tasu kokal ahjust väga palju eemalduda, vaid küpseval pirukal hoolikalt silm peal hoida. Kogenud pizzameistrid soovitavad siinkohal pizza valmidusastme hindamisel lähtuda lihtsast loogikast: kui juust on sulanud ja pizzapõhi kuldne, on pizza valmis. Mõned järgivad pizza küpsetamisel ka omamoodi igaks-juhuks-reeglit, mis soovitab pizza jätta ahju 5 minutit kauemaks, kui sa algselt arvad, et vajalik on.

NB! Pärast ahjust tulemist nirista valmis pizzale ka veidike oliiviõli. See paneb „i“-le punkti.

Da Vinci soovib kõigile jahuseid käsi ja põnevaid pizza-katsetusi! Bon appetit!

Pasta keetmises ei tundu esmapilgul olevat midagi keerulist ning enamus meist saab sellega tõenäoliselt suurema vaevata hakkama. Kui pastakeetmiskunsti aga lähemalt uurida, võivad tõelistel itaalia toidukunsti austajatel tekkida mõned täiendavad küsimused. Kas lisada keeduvette ka soola? Või õli? Kas valmis pastat oleks vaja külma veega loputada? Oleme sellesse blogipostitusse kokku kogunud 10 olulisemat punkti, mida jälgida, kui tahta jõuda parima võimaliku pastaroani.

1. Kasuta pasta keetmiseks suurt potti.

Vali pasta keetmiseks piisavalt suur pott – see lubab pastal keemise ajal potis vabalt ringi liikuda. Liiga väikest potti kasutades surub see pasta keetmisel kokku tihedaks ja kleepuvaks pasta-palliks. See pole kindlasti see tulemus, mida soovime. Selle asemel vali pasta keetmiseks vähemalt 7-liitrise mahutavusega keedupott, mis annab pastale piisavalt ruumi „hingata“.

2. Lisa potti piisaval hulgal keeduvett.

Tihti kui oleme näljased, tundub hea mõte kasutada pasta keetmiseks vähem vett, et see rutem keema läheks. Siinkohal on hea mõte seda mitte teha. Samamoodi, nagu pasta vajab ideaalse tulemuse jaoks piisavalt suurt potti, vajab see ka piisavalt palju vett, et pasta oleks keetmisel üleni veega kaetud. Vastasel juhul võivad mõned pastatükid või spagetiotsad jääda liiga kõvaks ning rikkuda lõpptulemuse. Ühe standardsuuruses pakitäie pasta keetmiseks vajad 5-6 liitrit vett (u. 1 liiter vedelikku iga 100 g kuiva pasta kohta).

3. Lisa keeduvette soola. Ja siis veel natuke.

Sulge paariks sekundiks kõrvad üldiste toitumissoovituste osas ja maitsesta pastakeeduvesi hea hulga soolaga. Siinkohal ei piisa kahest soolatoosi raputusest, vaid 5-6 liitri peale läheb vaja vähemalt 1 teelusikatäis soola. Kas mäletad, kuidas maitseb suutäis merevett? See soolasus on see, mida pasta keetmiseks vajad ning mis annab pastale õige maitsenüansi. Pea meeles, et suur hulk lisatud soolast jääb pasta keetmisel ka keeduvette.

4. Lase vesi korralikult keema.

Lase veel enne pasta lisamist korralikult keema tõusta ehk oota ära suured keedumullid. Ära kiirusta pasta lisamisega siis, kui vesi on alles keema tõusmas või keeb üksikute väikeste mullidega. Pastameistrid teavad rääkida, et siinkohal võib kiirustamine samuti põhjustada „tooreks“ jäänud pastatükkide esinemist lõpproas. Selline tulemus muudaks aga kurvaks iga tõelise pasta-austaja.

5. Ära lisa keeduvette õli.

Kuigi mõned pastakeetmisõpetused soovitavad lisada kleepumise vältimiseks pastakeeduvette natuke õli, ei soovita professionaalid seda siiski teha. Pigem soovitatakse pasta kleepumist aidata vältida pasta segamisega keetmise ajal (vt. järgmist punkti). Lisaks võib õli muuta pasta pealispinna kastme jaoks liiga libedaks, mistõttu libiseb kaste pasta pealt maha ega kinnitu selle külge. Seega on parem õli mitte lisada.

6. Sega, sega, sega.

Pasta keetmisel pole mõistlik lahkuda poti juurest eriti kaugele ega sukelduda söögitegemise kõrval sotsiaalmeedia-maailma. Nimelt on pasta keetmisel koka oluline kohus valmivat pastat aidata, segades seda keetmise ajal vähemalt 2-3 korda. Muidugi võib pastat segada ka kogu keetmise aja, kui jaksu jätkub. Vastutasuks oma hoole ja püsivuse saad lõpptulemusena valmispasta, mis ei kleepu kokku.

7. Jälgi erinevate pastade keetmisaegu.

Kuna pastasorte on palju erinevaid, on erinevad ka nende keetmisajad. Keetmisaeg sõltub pasta kujust, hulgast ja tüübist (täistera, gluteenivaba, jne) ning seda on soovitatav enne söögivalmistamist pakendilt üle kontrollida. On hea teada, et täidetud pastasordid, näiteks ravioolid, tõusevad valmides pinnale ja jäävad sinna hulpima. Üldjoontes võib erinevate pastasortide keetmisel lähtuda järgmistest ajaorientiiridest.

– Värske pasta, eriti munapasta (fettucine, tagliatelle, lasagna): 3 – 5 min.
– Õhuke, kuiv durumjahust (munata) pasta (spaghettini, merekarbid, rotini): 6 – 9 min.
– Kuivad spaghetid vajavad keetmisaega tavaliselt 8 – 9 minutit, olenevalt konkreetsest brändist ja spaghettide jämedusest.
– Jäme, kuiv durumnisust (munata) pasta (penne, ziti, tortigioni, trofie): 12 – 15 min.

8. Testi pasta valmidusastet 2 minutit enne valmimisaega.

On küll tark tegu kontrollida pasta valmimisaega pakendilt, kuid ära arva, et see on pühakiri. Alusta pasta valmidusastme kontrollimist juba 2 minutit enne eeldatavat valmimisaega. Valmis pasta on hamba all vetruv (rahvakeeli al dente ehk hambale vastupanu osutav). Kui pastatüki keskel esineb aga n-ö „tooreid“ valgeid triipe või täppe, tähendab see seda, et pasta vajab veel veidi keetmist. Üle aja keenud pasta on aga seevastu väga pehme ja kipub lagunema.

9. Pane kõrvale väike tassitäis pastakeeduvett.

Kui pasta on valmis saanud, võta 2 sekundit, et teha üks väike lisatrikk, mille enamik kodukokkadest vahele jätavad. Nimelt, kui asud pastat nõrutama, jäta alles väike tassitäis pastakeeduvett. See tärkliserikas vesi sobib väga hästi selleks, et siduda pastat kastmega ning ka selleks, et lahjendada paksemaid kastmeid, et need potipõhja külge kinni ei jääks.

10. Kurna, ära loputa.

Kurna valmispasta ja lisa kaste. Samuti võid lisada nõrutatud pasta kastmepotti või -pannile. Ära unusta vajadusel kasutamast roa viimistlemiseks ka pastakeeduvett. Kreemjate köögiviljade baasil kastmete (nt tomatikastmete) puhul on võimalik tõsta pasta 1-2 minutit enne selle valmimisaja lõppu kuuma kastmesse paariks minutiks n-ö “järelvalmima”.

NB! Ära loputa nõrutatud pastat külma veega! (Seda muidugi juhul, kui sa just ei plaani kasutada pastat külmalt, näiteks pastasalatis.) Vastasel juhul eemaldab loputamine pasta pinnalt kõik vajaliku tärklise, mis aitab seda kastmega siduda. Ühtlasi uhub vesi minema ka osa pastasse imendunud soolast.

Bon appetit ja mõnusaid pastaroogade katsetusi!

Inspiratsiooni leidmiseks kiika ka Da Vinci Food e-poodi või tule leia oma lemmikud meie laiast pastaroogade valikust Da Vinci Pasta & Pizza restoranides!

Caesari salatit võib vast nimetada üheks maailma kõige tuntumaks salatiks, millele leidub tänapäeval austajaid igas maailmanurgas. Käesolevas artiklis heidame pilgu salati ajaloole ning sellele, kuidas valmistada klassikalist Caesari salatit kodustes tingimustes. Parima lõpptulemuse heaks jagame ka nippe, kuidas vältida tavalisemaid vigu selle salati valmistamisel.

Salati esmavalmistaja au omistatakse restoraniomanik Caesar Cardini’le. Caesari näol oli tegemist Itaalia immigrandiga, kes omas restorane nii Mehhikos kui USA-s. Kuulsa salati leiutamiseni jõudis restoraniomanik aga pooljuhuslikult. Nimelt olid 1924. aasta 4. juuli iseseisvuspäeva pidustused tühjendanud restorani toiduvarud ning Caesar oli sunnitud ühel hetkel improviseerima roogasid nendest koostisainetest, mis kööki veel alles jäänud olid.

Seistes restoranisaalis otse külastajate laua kõrval segas ta viimaste valvsa pilgu all köögis leiduvatest koostisainetest kokku salati, mis sai hiljem tuntuks Caesari salati nime all. See uudne salat koosnes rooma salati lehtedest, krutoonidest, Parmesani juustust, pooltoorest munast, küüslaugust, oliiviõlist, sidrunimahlast ja Worcestershire kastmest. Valmis salati maitsestas Caesar värske pipraga.

Siinkohal on huvitav teada, et Caesari salati esmavariandis Cardini anšooviseid ei kasutatud ja ei lisanud neid oma salatiretseptile tegelikult kunagi. Ometi sai anšoovistest teiste kokkade tõlgenduses Caesari salati lahutamatu osa ning tänapäeval ei kujuta paljud salatigurmaanid Caesari salatit ilma anšoovisteta ettegi.
Nüüdisajal leidub Caesari salatist hulgaliselt erinevaid variatsioone ning seda võib erinevates vormides nautida nii eel- kui pearoana. Kõige populaarsemad lisandid Caesari salatile on tänapäeval kirsstomatid, kapparid, grillitud kanafilee, lõhe- või forellifilee, veisefilee, krevetid või peekonitükid. Samuti võidakse Rooma salatit tihti asendada teiste salatilehtedega ning Parmesani juustu asemel kasutada teisi juuste (nt Romano juustu).

Järgnevalt vaatame lähemalt Caesari salati klassikalisi komponente ja salati valmistamise protsessi ennast. Klassikalise Caesari salati lahutamatuteks koostisosadeks on:

• Caesari kaste. Haki ja sega kokku anšoovisefileed, küüslauk ja näpuotsatäis soola. Kasuta noatera külge ja suru segu ühtlaseks pastaks, mis kraabi seejärel suuremasse kaussi. Lisa munakollased ja sidrunimahl (soovi korral ka Worcestershire kaste ja sinep), klopi hoolikalt. Lisa kastmesegusse tilkhaaval oliiviõli, kloppides segu, kuni see on paks ja läikiv. Lisa peenelt riivitud Parmesani juust. Maitsesta kaste värskelt jahvatatud pipraga ja lisa soovi korral veel sidrunimahla.

  • Nipp! Küüslaugu võid kastmesegusse ka pressida, nii jaotub küüslaugumaitse kastmes ühtlasemalt. Õlidest vali võimalusel kvaliteetne extra virgin oliiviõli, mis annab Caesari kastmele sellele omase klassikalise maitse ja ei domineeri liialt teiste kastmekomponentide üle. Oliiviõli puudumisel võid salatikastmes kasutada ka rapsiõli.

• Rooma salat. Iga Caesari salati südameks on tugevaleheline ja krõmpsu tekstuuriga Rooma salat, mis suudab salatikastme ja teiste komponentide raskust kanda palju paremini kui paljud teised salatid. Salati valmistamiseks rebi lehed väiksemateks tükkideks.

  • Nipp! Caesari salati originaalretseptis kasutati tegelikult terveid Rooma salati lehti, mida söödi sõrmede abil. Sama nippi võib kasutada salati modernsemas võtmes serveerimisel ka tänapäeval. Rooma salat on soovitatav ka vähemalt 1 h enne toiduvalmistamist külmkappi panna, et see võimalikult krõmpsu tekstuuri omandaks.

• Krutoonid. Lisaks Rooma salatile ja Caesari kastmele moodustavad kolmanda üliolulise komponendi Caesari salatist krutoonid. Need lisavad salatile maitset, lõhna ja krõmpsu tekstuuri ning samuti imendub krutoonidesse veidi salatikastet, mis ühtlustab maitsete jagunemist salatis. Caesari salatis kasutatakse tihti maitsestamata krutoone, kuid neid võib maitsestada ka küüslauguga.

  • Nipp! Kõige maitsvama tulemuse saad, kui valmistad krutoonid ise. Seejuures on parem saia rebida, mitte lõigata – nii jäävad krutoonid salatis mõnusama tekstuuriga ja „püüavad“ ka kastet paremini. Oluline on aga krutoonid enne ahjus piisavalt krõbedaks röstida, muidu võivad need liiga kiiresti salati sees nätskeks muutuda.

• Parmesani juust. Caesari salati valmistamisel on ainuõigeks juustuks Parmesani juust. Nimelt on Parmesanil olemas kogu vajalik maitsebukett ja soolasus, mis sobib ideaalselt täiendama Caesari kastme ja krutoonide kooslust.

  • Nipp! Parima maitseelamuse jaoks kasuta värsket ja kvaliteetset Parmesani juustu, mida lisa salatile köögiviljanoa abil riivitud laastudena.

Salati kokkupanek

Enne serveerimist sega Caesari salati komponendid omavahel kokku suures segamiskausis. See on vajalik selleks, et kõik salati koostisosad oleksid ühtlaselt kastmega kaetud. Ühtlasi annab see salatile viimase lihvi. Serveerimisel lisa salatile veel mõned Parmesani laastud. Soovi korral võid valmis Caesari salatile lisada veel täiendavaid meelepäraseid lisandeid: kirsstomateid, grillitud kanafileed, krevette, peekonitükke, vms.

Nipp! Salati mugavaks segamiseks on hea valida piisavalt suur kauss, et komponendid segamisel kahjustada ei saaks ja oleksid samas ühtlaselt kastmega kaetud. Kõige parem on salatit segada käsitsi. Selleks tõsta õrnalt segamini Rooma salat, Caesari kaste ja krutoonid ning lisa lõpuks Parmesani juustu laastud.

Tule proovi ka meie imemaitsvaid Caesari salateid Da Vinci Pasta & Pizza restoranides! Meie juures saad salatilisandiks valida kas grillitud kana, grillitud forelli või tiigerkrevetid.

Head nautimist!

Veiniõhtud hea seltskonnaga, filmiõhtud sõbrannadega, eined värsked õhus… Mõnusad koosviibimised muudab veelgi mõnusamaks klaasike veini ja maitsev snäkivalik. Võib öelda, et Vahemere-äärsetes maades on rikkaliku suupistevaagna (antipasto) kokkupanemine lausa kunst omaette. Nimelt ulatub sealne antipasto ehk isutekitajate serveerimise kultuur koguni tagasi keskaega. Samal ajal näevad igal aastal ilmavalgust ka uued põnevad tooted, mis kõik alles avastamist ootavad. Selles artiklis tutvustame teile lähemalt, millised Vahemere-stiilis snäkid on esindatud Da Vinci e-poes ning anname soovitusi nende nautimiseks.

Klassikaline antipasto

Klassikaline antipasto-vaagen on ideaalne kaaslane veiniõhtuks ja jagamiseks heade sõpradega. Traditsiooniliselt koosneb see Itaalia isutekitaja/eelroog järgmistest komponentidest:

• Laagerdunud lihad. Üks kõige tuntumaid lihasid antipasto-vaagnal on Prosciutto sink, mida võib serveerida kas grissinide ümber keeratuna või koos melonikuubikutega. Samuti on populaarsed erinevad salaamiviilud ja Parma sink. Lihavalikusse võib kuuluda ka Speck suitsusink või Bresaola veiselihasink. (Viimast serveeritakse koos oliiviõli ja sidruniga.)
• Juustud. Antipasto-valikus võib pakkuda erinevaid juuste, näiteks sobib selleks hästi mozzarella juust. Kuna Da Vinci e-poes on juustuvalik hiljuti täienenud suurepäraste Hispaania (Lacteas San Vicente) auhinnatud juustudega, soovitame ka neid kindlasti proovida ja katsetada erinevate maitsekooslustega.
• Anšoovised. Lisaks laiale liha- ja juustuvalikule kuulub traditsionaalselt antipasto-vaagnale ka kala, täpsemalt anšoovised. Kõige levinumad on anšoovisekonservid õlis.
• Oliivid. Kindlasti kuuluvad klassikalisse suupistevalikusse ka kvaliteetsed lauaoliivid. Da Vinci Food e-poe värskelt täienenud oliivide tootevaliku kohta saad pikemalt lugeda siit.
• Piprad (peperoncini). Populaarsed on nii marineeritud piprad kui nende kasutamine erinevates kastmetes ja salsades. Pipraid on võimalik täita ja marineerida ka erinevate täidistega, näiteks pehmete juustude (toorjuust, ricotta) või kalaga (tuunikala).
• Seened. Tihti leiab antipasto-valikust ka marineeritud või küpsetatud seeni.
• Köögiviljad (õlis või äädikas). Klassikalisele antipasto-vaagnale lisavad värvi ja maitset marineeritud või grillitud köögiviljad: grillitud tomatid ja päikesekuivatatud tomatid ning marineeritud artišokid, küüslauk ja sibul.

Uued põnevad snäkid

Järgnevalt tutvustame teile mõningaid uusi põnevaid snäkitooteid Da Vinci Food e-poes, mis kuuluvad kahtlemata kaasaegsete isutekitajate hulka ning millega kindlasti tutvust teha tasub.

• Juustusnäkid (Groksi!) on uudsed, 100% ehtsast juustust valmistatud ja ahjus küpsetatud snäkid. Sobivad ideaalselt veini või õlle kõrvale nautimiseks ja piknikule kaasavõtmiseks.

• Küpsetatud krõpsud (Grefusa) on paisutatud ja ahjus küpsetatud mõnusad maisist ja kartulist valmistatud krõpsud, mis sisaldavad 50% vähem rasva kui tavalised krõpsud. Krõpse on saadaval erinevaid maitseid ja neid on hea näksimiseks kaasa võtta erinevatele väliüritustele.

• Õhulised ja suussulavad itaaliapärased kreekerid (Snatt) ning maitsestatud mini-grissinid (Scrack Griss) sobivad ideaalselt täiendama kaasaegseid antipasto-vaagnaid. Nii kreekereid kui mini-grissini’sid on saadaval erinevates maitsekombinatsioonides.

Suu magusaks

Kui soolaste näkside kõrval tekib isu ka midagi magusamat põske pista, on ka selle jaoks vahemeremaalastel varuks mõned klassikalised ja mõned uutmoodi maiustused.

• Kohvi või tee kõrvale sobivad ideaalselt itaaliapärased küpsised. Klassikaliselt kuuluvad siia valikusse mõrumandli–maitselised (Amaretti) ja šokolaaditükkidega (Cantuccini) küpsised. Viimaseid võib proovida näiteks nautida ka portveini kõrvale.

• Koos küpsistega on kohvi või tee kõrvale ideaalne serveerida ka Itaaliast pärit šokolaade ja liköörikomme (Caffarel). Itaalial on šokolaadi valmistamises ette näidata pikk ja väärikas ajalugu, misõttu on Itaalia šokolaadi näol tegu omaette elamusega, mis tasub proovimist!

• Vähemagusate ja tervisesõbralike näkside eelistajatel soovitame proovida (Noberasco) kuivatud puuviljade valikut: kuivatatud ploome, aprikoose, mangosid ja viigimarju. Kõik puuviljad on orgaanilised ja mõnusa pehme, poolmahlase tekstuuriga. Neid on hea serveerida näiteks koos pähklitega ning need sobivad kenasti ka juustuvaliku kõrvale.

• Täiesti eraldi maiustustena on Da Vinci e-poes esindatud ka kommiseeria Sugarpova, mis on oma nime saanud rahvusvahelise tennisesensatsiooni Maria Šarapova Sugarpova järgi. Kommid on loodud Maria iseloomu ja maitse-eelistusi silmas pidades: need on lõbusad, moodsad ja magusad ning sobivad nii täiskasvanutele kui väiksematele maiustajatele.

Kevad on käes ja ilmad lähevad üha soojemaks. See on aeg, kus nautida pere ja sõprade seltskonda ning teha seda koos hea toiduga. Loodetavasti leidsid artiklist värskeid mõtteid, mida järgmistel õhtusöökidel lauale panna või külakostiks kaasa viia. Kui soovid artiklit jagada ka teiste toidusõpradega, leiad artikli allosast jagamisnupukesed.

Zueggi mahlad – lai valik kvaliteetmahlu igale maitsele!

Ideaalne värskendus keset tööpäeva või sportides.

Enda kohta ütlevad nad järgmist: “Oleme puuviljaspetsialistid, ja nagu eile nii ka täna kasvatame parimaid vilju armastuse ja kannatlikkusega. Just nii nagu loodus meid õpetab, laseme viljadel päikese käes täielikult küpseda ja korjame neid alles täiesti küpsetena. Perefirmana jääme truuks oma väärtustele ja oleme oma valikutes vabad. Nii oleme otsustanud lihtsuse kasuks nii oma töös, kõiges, mis puuviljadesse puutub kui ka oma eludes – juba alates 1860. a. Valime läbipaistvuse, sest meil ei ole midagi varjata, ja jätkusuutlikkuse, et hoida oma puuvilju algupärastena”. Zueggi töö aluseks on looduse austamine ja kirg puuviljade vastu.

Alain Milliat toodab traditsioonilisel kodusel moel mahlu ja nektareid,

millele on omased autentsed ja looduslikud maitsed.

See Lyoni taluniku poeg alustas oma rännakuid selleks, et kinnitada, et tema toodetes kasutatavad toorained on väga kvaliteetsed.Nii sündiski mõte hakata tootma mahlu ja nektareid, millel oleks värsketele viljadele sarnased omadused.

1997. aastal alustas ta 6 tootega, seejärel kohtus ligikaudu 60 sommeljeega üle terve Prantsusmaa, et viimased tema toodangut maitseks ja selle kohta oma arvamuse ütleks. Lummatuna neist kõrge kvaliteediga toodetest, mis sobivad ideaalselt tänapäeva gastronoomiaga, soovitasid kõik tal oma projektiga edasi minna.

Alain Milliati eesmärk on pakkuda klientidele värskete, täiuslikult küpsete viljade lummust ja imelist maitset. Austades nende loomupära ja erinevaid variatsioone, näidatakse erinevate mahlade ja nektarite abil iga vilja selle parimast küljest.

Erinevalt tööstuslikest mahladest ja nektaritest, mille maitse on igal aastal täpselt ühesugune, on Alain Milliat’ tooted igal aastal erinevad. Nende maitse ja tekstuur sõltuvad konkreetse aasta kliimast. See ongi just see miski, mis teeb Alain Milliat tooted eriliseks.

Toote looja eesmärk on see, et igast viljast tehtud toode jääks just sellele viljale iseloomulikele omadustele võimalikult lähedale. Lisaks sellele, et ta teab, millal on saagi korjamiseks parim aeg, soovib ta pakkuda toodet, mille maitse meenutaks selle konkreetse vilja täiuseni küpsenuna.

Kuna Alain Milliat’ tooted on eksklusiivsed gurmeetooted, nõuab nende loomine tõelisi viljaotsinguid. Nii on Alain Millialt’l vaja otsida erinevaid tootmispiirkondi ja teha tihedat koostööd talunikega üle terve Prantsusmaa. Kuna toote kvaliteedi arendamiseks kasutatakse väga erinevaid meetodeid, soovib Alain Milliat jääda truuks neist kõige lihtsamatele: varane korje, et maitsed oleks värskemad, ühtlane viljade paiknemine puul, et kõigile paistaks ühtmoodi päike, ja et nende maitsed areneksid ühtlasemalt, vilja järelküpsetamine, et happelisuse ja suhkru vaheline tasakaal oleks parem.