Bruschetta – lihtne Itaalia saiamaagia
Röstitud ciabatta viil, küüslauk ja tilgake ekstra-neitsi oliiviõli – lihtsuse austajatele sellest ühe hea bruschetta jaoks piisab. Bruschettasid on juba ammustest aegadest palavalt armastatud just nende lihtsuse ja maitsekülluse pärast. Bruscettade ajalugu ulatub tagasi aega, mil Rooma ja Toskaania aladel elanud etruskid hakkasid röstima ahjus küüslauguga hõõrutud eelmisest päevast üle jäänud saiaviile, mis niristati enne ahju pistmist üle oliiviõliga. Kasutatud oliiviõli pidi seejuures olema võimalikult värske. Ahjust tulnud värskeid bruschettasid nauditi koos veiniga. Isegi Itaalia vanasõna õpetab, et parima bruschetta nautimiseks on vaja kasutada „ühe päeva vanust saia“, „ühe kuu vanust õli“ ja „ühe aasta vanust veini“.
Lisaks õlile – mis pidi kindlasti olema Itaalia päritolu eksta-neitsi oliiviõli – oli hea bruschetta valmistamisel oluliseks võtmekomponendiks ka küps ja mahlane tomat. Bruschetta-katte valmistamiseks lõigati tomatid kuubikuteks ning maitsestati soola ja ürtidega (oregano, basiilik). Selline traditsioon sai alguse juba ammustel aegadel Itaalia palavatel tomatipõldudel, kus tomateid korjanud talunikud sõid vahepalaks kaasavõetud saiaviile, mida hõõrusid põllult nopitud tomatitega.
Itaalias sõltub pakutava bruschetta kate sellest, kus sa viibid ehk igas linnas pakutakse seda eelroaga oma maitsenüansiga. Toskaania versioonis kasutatakse bruschetta kattes ainult küüslauku ja õli, Napolis lisatakse ka tomateid. Mitmel pool Toskaanias serveeritakse bruschetta’t koos lihalõikudega: prosciutto, kanamaksa, või värskelt valmistatud vorstidega. Samuti pakutakse bruschettade kõrvale mõnikord searasva, mis sulab nauditavalt sooja röstitud ciabatta-viilu sisse. Klassikalisteks bruschetta-katte valikuteks on veel suvikõrvits, baklažaan, seened, paprika ja mitmed erinevad juustud, mida saab saiale riivida või määrida. Gurmaanid võivad trühvli-hooajal lisada kaunistuseks ka trühvliviilu.
